Teatri tegemine
Kohtumise alguses, õppetöö vahel või selleks, et valmistuda uue teema käsitlemiseks, me mängisime ja tegime harjutusi. Altpoolt leiad harjutused, mida me oma projektimeeskonnaga kohtumistel ja treeningutel oleme teinud.
Osalejad – näitlejad ja juhendaja – jalutavad ruumis. Nad tervitavad üksteist käteldes, seejärel põlvega, õlaga ja hiljem nagu kassid („miau“), konnad („krooks, krooks“); nad tervitavad nii nagu väga head sõbrad või entusiastlikult nagu ärimehed, või kurbusega. Nad jalutavad üle silla, mis ühendab kuristiku kahte serva; nad peavad ennast kaitsma tormi eest ja võivad hiljem nautida päikesepaistet.
Teises versioonis: kõik jalutavad ruumis. Juhendaja ütleb „number 1“ ja palub ühel osalejal näidata/teha žesti; hiljem palub ta teistel osalejatel (number 2,3,4) teha oma žesti. Kui kõik on oma žesti näidanud, jätkatakse jalutamist. Nüüd ütleb juhendaja numbri ning kõik osalejad näitavad selle numbri all tehtud žesti.
Segasalat: Me moodustame väikesed grupid. Iga grupp lepib kokku, mis puuvili nad on (õun, apelsin, kiivi …). Juhendaja kontrollib, et kõik puuviljad oleksid erinevad. Seejärel istuvad kõik osalejad ringis toolidele. Ringis on üks tool vähem kui osalejaid. Üks osaleja jääb toolideringi keskele. Ta nimetab ühe puuvilja, näiteks „õun“. Nüüd peavad kõik „õunad“ püsti tõusma ja valima endale teise tooli. Ringi keskel olnud osaleja saab nii võimaluse leida endale tool ja ringi keskele jääb keegi teine. Nüüd on tema kord nimetada üks puuvili. On ka võimalus öelda „segasalat“. Niisugusel juhul peavad kõik osalejad püsti tõusma ja valima endale uue tooli.
„Prantsuse telefon“: Osalejad seisavad ringis. Üks näitab žesti, näiteks puudutab nina. Teised osalejad teevad üksteise järel sama žesti, kuid eelmise osalejaga võrreldes laiendavad seda. Lõpuks leiame, et järgmine osaleja puudutab nina, tehes ennem nina ümber ringe ja lõpuks pöörab ka iseennast ümber …
Usaldus: Osalejad jagunevad paaridesse ja jalutavad läbi ruumi nii, et ühe partneri silmad on suletud . Eelnevalt on nad kokku leppinud häälitsuse (näiteks „miau, miau“, „kopp-kopp“, vms), millega lahtiste silmadega partner oma kaaslase läbi ruumi juhib. „Pime“ kaaslane juhindub oma partneri häälitsustest. Ta lõpetab käimise, kui hääl vaibub. Seejärel rollid vahetuvad. Niimoodi saab igaüks üks kord juhtida (võtta vastutuse) ja üks kord usaldada.
Ruumi avastamine: Moodustatakse paarid. Ühe partneri silmad suletakse. Teine juhendab oma kaaslase läbi ruumi ja näitab „pimedale“ partnerile viit ruumis olevat objekti. Iga objekti juures suletud silmadega partner katsub seda, seejärel avab korraks silmad ja vaatab objekti ning jätab selle meelde. Peale objektidega tutvumist jalutatakse koos veelkord läbi ruumi, kusjuures suletud silmadega partner on giid. Seejärel rollid vahetatakse.
Mängud sõnade ja helidega
Vokaalide kujundamine: Kõik osalejad seisavad ringis. Juhendaja alustab vokaaliga, näiteks „i“ ja annab selle edasi oma naabrile. Naaber saab vokaali, muundab seda ja saadab edasi järgmisele inimesele. Iga järgnev osaleja peaks andma sellele vokaalile oma isikliku „värvingu“.
Tähestik (lause): Igaüks ütleb lause, mis algab tähestiku järgmise tähega. Näiteks juhendaja ütleb: „Aga te ju teate, et Mariale meeldivad punased kingad.“ Järgmine osaleja jätkab: „Banaanivärvi kingad on ainult pühapäeval kandmiseks.“ Järgmine osaleja: „Cicero soovitaks kah punaseid kingi.“ Ja nii edasi.
Vestlus väheste sõnadega: Kolm osalejat astuvad gruppi ette. Nad hakkavad rääkima etteantud teemal. Kuid nii, et üks isik tohib öelda ainult ühe sõna, teine kaks ja kolmas ainult kolm sõna. Teemaks võib olla näiteks puhkus, põlvkonnad, konflikt peres, Euroopa …
Loomemäng
Pudel-objekt: Juhendaja paneb ruumi keskele plastpudeli. Ta palub mõelda osalejatel, milleks võiks seda pudelit kasutada, peale selle, et see on pudel. Osalejatel palutakse rääkida ja näidata, milleks „pudel-objekti“ saab kasutada. Seda võib moondada näiteks kammiks, tolmuimejaks, ripsmespiraaliks jne.
Pudeli asemel võib valida ka mõne muu objekti, näiteks tool, kott või …
Assotsiatsioonid: Kõik osalejad istuvad reas. Juhendaja paneb kolm tooli grupi ette ja võtab istet keskmisel toolil. Ta ütleb sõna, näiteks „solidaarsus“. Osaleja, kellel tekib assotsiatsioon selle sõnaga istub temast vasakule või paremale toolile. Juhendaja küsib inimestelt, kes istuvad temast paremal ja vasakul: „Mina olen … [solidaarsus]. Aga kes sina oled?“ Naaber peab vastama: „Mina olen … [kaastunne]“ või „Mina olen … [hea elu]“. Juhendaja otsustab, kumb vastus meeldib talle rohkem. See vastaja jääb istuma ning juhendaja koos teise osalejaga lähevad tagasi grupi juurde. Meie näites oletame, et juhendajale meeldis rohkem „hea elu“. Juhendaja ja teine osaleja lähevad tagasi grupi juurde, osaleja, kes selle väljendi ütles, istub keskmisele toolile. Grupp mõtleb, mis assotsieerub neile sõnaga „hea elu“ ning kellel tuleb hea mõte, läheb ja istub vabale toolile. Samasugune vestlus ja tegevus, nagu eelpool kirjeldatud, jätkub.
Mida sa teed? Osalejad istuvad reas. Keegi grupist on „laval“, teiste ees. Juhendaja ütleb talle tegevuse, näiteks „laulmine vihmas“. Näitleja esitab tegevuse. Järgmine inimene reast küsib: „Mida sa teed?“ Näitleja vastab, kuid ütleb midagi niisugust, mis tema tegevusega üldse ei seondu. Näiteks, „pesen nõusid“. Inimene, kes küsis, tuleb nüüd lavale ja esitab tegevuse, mille eelmine näitleja talle ütles („pesen nõusid“). Järgmine osaleja reast küsib: „Mida sa teed?“ Näitleja vastab, kuid ütleb midagi niisugust, mis tema tegevusega üldse ei seondu. Ja nii edasi …
Kehakuvandid: Osalejad istuvad ringis, seljaga ringi keskme suunas. Juhendaja ütleb ühe sõna. Antakse natuke aega, et osalejad saaksid välja mõelda oma žesti või poosi, mis iseloomustab seda sõna. Need, kes on valmis, pööravad ennast näoga ringi keskme suunas. Kõigepealt näitavad kõik koos oma žesti/poosi ja siis igaüks eraldi. Sõnad võivad olla näiteks rõõm, pettumus, keeldumine, uus algus, solidaarsus, poliitika jne.
Peale iga harjutust peaks andma natuke aega, et rääkida osalejate muljetest.